Ekskursioon Ida-Virumaale

Varbola koolilaste selleaastane ekskursioon toimus meie endi kodumaal. Kahe päeva jooksul avastati seekord Ida –Virumaad. Esimeseks avastuskohaks oli Eesti kaevandusmuuseum, kus sai astuda kaevurite kunagistes jälgedes ja tutvuda maa-aluse tehnikaga. Väga eriliseks tegi laste jaoks maa-alustes kaevanduskäikudes kaevurirongiga sõitmine. Kaevandus avastatud, jätkus sõit edasi Jõhvi, et kostitada end lõunasöögiga Vanameistri Pubis. Kõht täis söödud, jätkus teekond edasi Sillamäele, kus avastamist ja oma silmaga ülevaatamist nõudis uhke renoveeritud promenaad. Pisike jalutuskäik promenaadil tehtud, suundus reisiseltskond edasi tutvuma Auvere Eesti Elektrijaamaga ja selle lähiümbruses oleva Eesti „helesinise laguuniga“.

Vaatepilt võttis helesinist vett vaadates lapsed õhku ahmima. Kange tahtmine oli oma käsi või puuleht korraks vette pista, et teada saada, mis juhtub, kuid tahtmiseks see seekord jäigi. Edasine sõit jätkus edasi Narvas asuva Hermanni linnuse juurde. Üle Narva jõe vaadates said lapsed näha Venemaal asuvat Ivangorodi kindlust, millel lehvis Venemaa lipp. Lastes pakkus suurt huvi teadmine, mis siis ikkagi juhtub, kui inimene salaja riigipiiri ületab. Enne majutuskohta jõudmist põigati läbi Narva lähistel asuva tanki juurest. Oma silmaga tanki näha oli paljude laste jaoks uus vaatepilt. Punast viisnurka kandvast tankist pildid tehtud jätkus sõit edasi Alutaguse Puhke- ja Spordikeskusesse, et seal end kämpingutesse sisse seada ja maitsev õhtusöök süüa.

Lõpuks oli käes see kaua oodatud aeg, kui sai ringi joosta ja oma telefonis olla. Reeglid üheskoos lastega paika pandud, võisid kõik tunda ennast vabalt. Oh seda avastamisrõõmu, kui saadi teada, et peamajast saab kuuma kakaod osta. Seda tehti nii õhtul kui varajastel hommikutundidel, sest ega kaasa võetud taskuraha ei saa ju ometi koju tagasi viia! Kosutav hommikusöök söödud, jätkus teekond edasi Alutaguse seikluspargis.
Juhendajalt instruktsioonid saadud, kiivrid pähe pandud ning rihmad ja traksid külge pandud, algas ronimine seikluspargis lasterajal. Nii mõnegi lapse puhul võib öelda, et kõrgusekartusest saadi üle ja lubati uuesti kindlasti seiklusparki minna. Kui sõbrad ja julgustajad on ümber, on hirmust ülesaamine poole kergem. Paar tiiru seikluspargile peale tehtud ja soe lõunasöök söödud, alustas koolipere oma teed Kuremäe kloostri poole, et täita oma tühjaks saanud pudelid püha veega ja tutvuda nunnade elu-oluga. Kirikusse pandi iga lapse poolt küünal oma
heade mõtete ja soovidega. Edasine sõit kulges mööda Peipsi järve äärset Jõhvi-Tartu maanteed. Väikese sõidu järel tehti pisike paus, et oma silmaga Peipsi järv üle vaadata ja sinna mõni kivigi sisse visata.

Viimaseks sihtkohaks jäi Palamusel asuva kihelkonnakoolimaja avastamine. Koolimajas toimuvad küll restaureerimistööd ja sinna sisse ei pääse, kuid EV 100 õppeaasta sai väärikalt lõpetatud. Lapsed arvasid, et ka Varbola kool kestab veel 100 aastat. Uudistamist pakkus kõikidele lastele Tõnissoni poolt põhja lastud parve lugu. Enne koduteele minekut tehti veel kiire poekülastus, et jäätist osta. Jäätist süües tehti üheskoos ka väike kokkuvõte reisist. Igal lapsel oli midagi isiklikku öelda, mis talle selle kahe päeva jooksul kõige rohkem meelde jäi. Laste suust jäi kõlama lause, et reis oli tore ja tahaks ikka ja veel kuhugi minna. Mis reisimõtted järgmisel aastal kooliperel meeles mõlguvad, näitab juba aeg.

Aitäh toredatele reiskaaslastele, kellega mul õnnestus kaks päeva koos veeta!

Lastekaitsepäev 1. juuni

Tänaseks oleme küll juba kõik ilusti koju jõudnud, aga päev oli pikk ja sündmusi rohkelt. Jagame neid teiega ka. Enne kui me üldse päevaga alustada saime, tuli ju eelneval õhtul magama saada. Vot see oli üritus omaette. Sarnanes suuresti päeval vaadatud O.Lutsu “Kevadele”, kus Toots akna taga tott-tott-tott tegi ja kõhutuult toas lasi, nii et tahtis ära lämmatada. Lõpuks saime ikka kõik magama ja hommikul olid lapsed jälle toimkonnas. Menüü valik oli rikkalik. Pannkoogid moosi või Nussaga, krõbinad jogurtiga või muna ja peekon. Igaüks sai hommikusööki, just seda, mida oli tellinud. Erilised tänud lähevad kindlasti Kasparile, kes on meie kooli Jamie Oliver.

Päev oli päikseline ja startisime Riia vanalinna. Uudistasime vabadussammast, ilusaid parke ning kuulasime tänavamuusikuid. Leidsime ka vahva turu, kus sai suveniire osta. Õnneks oli meil päästev ühiskassa, sest nii mõnigi sent kippus usinatel ostlejatel vahest puudu jääma. Rasmus tuli heale ideele, kõik kel raha vähe, ühendagu oma sendid nendega, kellel raha rohkem. Siis saavad ju kõik midagi meelepärast turult osta 

Ostud tehtud, suundusime loomaaeda. Õpetajad pidasid klassikalist plaani, kuidas saaks gruppi nii koos hoida, et ühed eest ära ei jookseks, sest seal loomaias oli hea joosta. Oi kui hea. Kiiresti ja kaugele. Õnneks tabasid õpetajad üsna ruttu ära, et meil ju muutunud õpikäsitus. Õppimise vastutus tuleb anda lastele. Nii saidki rajameistriteks Matthias ja Kaspar, kes kaarti lugesid ja gruppi juhtisid. Samuti valvasid ka korda, et ühed eest ära ei jookseks ja õpetajad ikka järgi jõuaks. Selline vastutuse jagamine kõnetas kõiki. Keegi ei tahtnud grupist väga maha jääda või ette joosta. Koos arutati, keda vaatama suundutakse ja millal on jäätise peatused. See oli päeva parim lahendus. Kõigil oli lõbus, tore ja väga muhe.

Loomade ja lindude uudistamise kõrval oli hitiks ka loomaeda püstitatud atraktsioon, kus tuli oma rahvuse ja kooli eest välja astuda. Mingil hetkel avastasid meie lapsed, et nad ei saagi atraktsiooni otsa ronida, sest kollaste mütsidega kohalikud lapsed on torni vallutanud ja küsivad parooli. Pealegi keeles, mida meie ei mõista. Matthias proovis neid inglise keeles vallutada, aga ei midagi. Seda keelt jälle kohalikud ei mõistnud. Siis õpetaja julgustamise saatel mindi massiga peale ja õige pea olid kollamütsid alistatud ja torn jälle meite käes.

Selle kehtestamise peale olid kõhud maru tühjaks läinud. Suundusime siis natuke patustama. Pizzade ja friikartulitega. Siin tulid ka lapsed massiga peale  õpitud strateegia torni vallutamisel toimis ka õpetajate puhul. Oi need maitsesid hästi. Peaeegu sama hästi nagu suhkruvatt. Sellega sai veel palju nalja. Õues oli tõusnud tuul ja suhkruvati tüdrukul tuli seda suhkrut usinasti keerutada, sest nii kui pall peaaegu valmis sai, siis tuli tuul ja puhus sealt osa uljalt minema. Oh neid kilkeid ja elevust järjekorras.

Ja oligi kell märkamatult saanud nii palju, et tuli hakata koju sõitma. Järgmised reisiplaanid juba vaikselt küpsevad  Lapsed olid pikast päevast küll väsinud, aga õnnelikud.

Varbola kooli õpilaste õppereis Lätti 2017

Oleme jõudnud ilusti ja edukalt Lätti. Bussisõit möödus Läti kohta viktoriini tehes (lapsed ise koostasid küsimused). Kohtade välja selgitamine homme hommikul  Esimene piruka peatus oli Ikla piiripunktis ning peale Läti piiri ületamist oli vaid päike. Kui mõttetöö oli tehtud, siis harisime end Oskar Lutsu filmiga “Kevade” ja natuke jõudsime vaadata ka “Nukitsameest”. Õnneks oli Derek kaasa võtnud huvitavat lugemist (Täheke, Imeline ajalugu jt) ja põneva kaardimängu Alias. Sõit Siguldasse läks tegelikult päris ruttu, ei jõudnudki ära tüdineda. Pealegi oli Siguldas nii kurvilised ja põnevad teed, et pidevalt sai bussiaknast ahetada, et oi kui kurviline.

Kell 13.00 said kõik pääsme Tarzani seiklusparki, kus oli 2 tundi põnevat avastamist, katsetamist ning enda ja õpetajate proovile panekut. Ega lapsi ei saanudki atraktsioonide pealt muud moodi ära, kui vihma abiga. Lihtsalt nii äge ja põnev oli. Õpetajad olid laste käitumise üle eriti uhked, neid saab usaldada koos tegutsema. Üksteist aidatakse ning ollakse toeks kui sõpra vaja julgustada. Derek aitas Eleriini mütsi otsida, isegi kui see tähendas suurest mäest üles ronimist. Eriti tore üllatus oli Karlilt ja Derekilt, kes said inglise keeles väga hästi hakkama ja aitasid ka teisi.

Majutuspaika sõites saime uudistada Riia linna läbi mõnusa sooja bussi, väljas sadas vihma nii hirmsasti, et Kaspar hõikas rõõmsalt: “Appi kui lahe :)”. Oli jah. Nägime teise bussi aknast põnevaid inimesi. Need lätlased on ikka täitsa eestlaste moodi, leidsid lapsed. Majutuspaigas oli meil vastas tore perenaine, kes meile toad ette näitas, terve suur maja vaid meie päralt. Oh seda rõõmu ja õnne. Asjad lahti pakitud, algas köögitoimkond. Lapsed koostasid ise õhtusöögi menüü – mundris kartulid, viinerid, pihvid, pasta, salat (kurk, tomat), morss, pirn, banaan, õun. Ühiselt hakiti, kooriti, pesti, valmistati ja oodati – maitsev õhtusöök peale pikka päeva – no mis sa hing veel ihkad? Wifi parooli muidugi. Selle sai siis magustoiduks, kui toit valmis ja söödud. Õnneks läks wifi kuhugi rändama ja eks see igavus aitabki leidlik olla. Saime lõpuks uuesti õue, sest vihm oli järgi jäänud ja mõnus õhtupäike meelitas meid õue……

……homme juba uued pildid ja uued jutud 

Lapsed on õnnelikud ja rahul! Õpetajad ka! Meil on lihtsalt nii ägedad õpilased