Varbola lasteaed-algkoolis õpib neljas klassis üheksa last. See on Märjamaa valla kõige
pisem kool.
Kooli üks suur eelis on, et palju tegevusi toimub looduses, kus lapsed saavad päris asju
teha ja näha. „Sel aastal on meil olnud kolm väga vahvat metsapäeva, loodame et see
saab traditsiooniks,” räägib kooli direktor Eli Laaser.
Sügisel alustati viiekilomeetrise matkaga Pajakal. Muuhulgas satuti küüditamise järgselt
välja surnud Jutapere külasse, kus vaadati, kuidas loodus ajaloole peale kasvab. Lapsed
uurisid seda, mis talukohtadest veel näha ja said teada, et heina- ja põllumaade asemele
kasvanud mets on tänaseks raieküps.
Imeilusa vesiroosidega Sepa järve äärde jõudes tehti natuke ka tööd. Keegi oli sinna
teadmata põhjusel suurema hulga kilet vedelema jätnud. See lõigati tükkideks ja iga
matkaja pani natuke kilet väiksesse seljakotti, viimased tulid RMK poolt koos Metsataibu
viktoriiniraamatukestega. Nii sai prügi autoga ligipääsmatust kohast ära viidud.
Järgmine käik oli enne jõule ja mõistagi selleks, et valida Varbola koolile väärikas
kuusepuu.
Teel tutvustati lastele erinevas vanuses metsasid, nii alles kasvama pandud kultuure kui ka
vanemaid puistuid, kus käisid juba raietöid, aga ka põlismetsa, mida inimene puutunud ei
olnudki.
Külastati ka vastvalminud taimlat, kus kasvatatakse istutamiseks vajalikke väikesi
puuistikuid. Teele jäi tükk püsimetsa, kus osa puid oli ära raiutud ja omanikul lootus, et
nende asemele looduslikult ise uued kasvavad.
Lõpuks õpiti, kuidas valida omale jõulupuud ning kust seda üldse võtta tohib.
Kolmas osa toimus nüüd kevadel, kui lastel oli võimalik metsaistutamises kätt proovida.
Kokku pandi maha 200 sangleppa ja 100 kuuske. Pärast tööd arutleti, millal sellest mets
saab ning jõuti järeldusele, et see on metsa lasteaed. Kõik metsapäevadel osalejad said
ka metsakasvataja tunnistuse.
„Muljed on ülipositiivsed,” kiidab kaasas olnud õpetaja Anu Kuusler. „Õppisime kodukoha
ajalugu, puid ja taimi tundma, saime väga palju teada metsanduse kohta, nägime
erinevaid metsatüüpe. Viimati istutades oli paljude jaoks uudis, et on olemas erinevad
lepad.”
Ta usub, et taolist õpet on parem ellu viia just väikeses koolis, kus kõik lapsed saavad
võrdselt tähelepanu. „Looduse tundmaõppimine toimub päris keskkonnas, mitte õpiku ja
töövihikuga.”
Neljanda klassi tüdruku Iirise jaoks mets võõras pole, sest ka tema isa töötab metsas. „Ise
olen varem puid istutanud toruga, aga need olid liiga suured, sellepärast istutasime
labidatega ja see oli uus kogemus,” kirjeldab ta viimast metsapäeva. „Algus oli tore,
vahepeal väsisin ära, aga siis tuli jälle elu sisse.”
Kõige üllatavam Iirise jaoks oli aga neid juhendanud Kertu polnudki varem elusat rästikut
näinud!
Metsaõpet korraldas OÜ Pajaka Puidus töötav Kertu Elfenbein, kes on ka kooli hoolekogu
esimees ning seal on ka õppinud tema viis last. „Nüüd lõpetab viimane ära ning asub
õppima Nissi koolis,” räägib Kertu. „Aga metsahariduse andmist võib ikka jätkata, see oli
hästi tore tegemine.”
„Koostöö jätkub,” kinnitab ka direktor Eli Laaser. „Kertu on toonud hoopis teise nurga alt
lähenemise loodusele ja metsale.”
Teksti koostas Mari Kartau “Maalehe Metsalehe” toimetaja
