Kas sa tunned seda teed, mis käib läbi maad ja veed, numbrinurmedel teeb käände, tähetihnikutes väänleb, lookleb laulu lausikmaale, kirjasõna künnimaale, kannab kaasa minevikku, tuiskab suisa tulevikku? Ta on põnev, ta on pikk, küll tasane, küll konarlik… Kas sa tunned seda teed? See on sinu koolitee.
Neljapäeval, 08. juunil lõpetas meie pisikese kooli 36 lend. Need kolm säravat ja julget noort on valmis astuma uuele põnevale rajale. Juba aastaid on tavaks saanud lõpetajate poolt istutada kooli õuele puu. Sel aastal istutati koos õpetaja Anu ja vanematega pärnapuu, mille kasvamist saame me kõik jälgida kui koolimajast mööda kõnnime.
Kolmanda klassi õpilane Maarja tegi lõpetajatele üllatuse, koos õpetaja Anuga panid kooli seinale tema joonistustest näituse. Need on tal kõik kodus ise joonistatud! Imeline! 🙂
November on rikas vanarahvakalendri tähtpäevade poolest. Nende sekka kuuluvad mardi- ja kadripäev. Mõneti unustuste hõlma vajuma hakanud mardisanditamine on siiski novembrikuu kõnekamaid rahvakalendri tähtpäevi.
Varbola Kooli õpilased hakkasid juba septembri kuus tegema ettevalmistusi mardijooksuks. Õppetunni „Kaunid kunstid“ raames said selgeks mardipäeva kombed ja pikaajaline eesti rahva traditsioon. Harjutati laule, laulumänge, mõistatuste esitamist ning mõeldi läbi kostüümid. Tumedates riietes „sandid“ käivad lauldes ukselt uksele ning viivad pererahvale õnne.
20. sajandi esimesel poolel kasutasid mardisandid pikemate vahemaade puhul perest – peresse läbimiseks hobust, sest vankrile või rekke oli hea andisid laduda. Täna liiguvad mardid pikemate vahemaade läbimiseks perest-peresse autodega, sest pagasiruum mahutab hulgaliselt head-paremat!
09. novembri – Mardilaupäeva tegi eriliseks tõehetk, et õhtuhämaruse saabudes läks Varbola koolimajast liikvele 12 liikmeline MARDIPERE – keda juhtis mardiisa koos mardiemaga. Mardiperesse kuulusid mardilapsed, mardihani, mardihobune ning mardisokk.
Suur tänu koostöö eest kõigile Varbola Kooli õpilaste peredele, et lahkelt meie MARDIPERE vastu võtsite; ohtralt ande jagasite ja peate oluliseks eesti rahvakalendri tähtpäevade traditsiooni jätkumist.
Sügisene matk viis meid seekord matkajuht Markoga Preeriakotta.
Nii me matkasime kooli juurest otse üle spordiväljaku, külateel ja mööda põllu ääri. Metsavahele jõudes kuulatasime hääli ja Marko rääkis meile kuidas tuleb metsas käituda ja mis on pühapaigad. Leidsime, et mets on püha ja ka inimene on püha.
Väike kõrgushüppe harjutaminePehkinud puunottLeia pildilt lepatriinudKummale poole?
Metsas mööda vana külateed kõndides nägime lepatriinude pesa, pehkinud puunotte ja harjutasime kõrgushüpet.
Mustapässiku laik kaselPõdra ase
Maastik mida läbisime oli mitmekesine – palju ronimist üle maha kukkunud puude, käänuline, võssa kasvanud kuid õnnelikud ja rõõmsad olime kui kuulsime koera haukumist ja lähenevat Preeriakoja silti.
Siin on keegi lamanud!?Andide jagamine
Enne veel kui sihtkohta jõuame viis Marko meid kultusekivi juurde kus rääkis meile miks seda nii kutsutakse. Kultusekivi või siis rahvapäraselt ohvrikivi on meie esivanemate poolt kutsutud kohaks kus ohverdati ande, et elu paremaks läheks, usuti selle kivi väge, see kivi oli püha, mis kivile pandi seda sealt ära ei tohtinud enam võtta. Meiegi panime sinna oma annid ja soovisime aedkoolile edu ja õnne!
Tegime tipis lõkke üles, mängisime vahvaid mänge ja varsti oligi kooli tee taas vaja ette võtta.
Veelkord tänud kultuskivi juuresKuivanud jõesängÜletame jõgeKõnnime mööda kuivanud jõepõhjaKopraurgKõnnime jõe põhjas
Kodutee viis meid mööda kuivaks jäänud Vardi jõge, mis pakkus palju elevust. Nägime kopraurgu, ronisime üle kopra tammi, kõndisime mudas ja kivisel maastikul, ronisime üle jõkke kukkunud puude ja puujuurikate. Puhkasime ja kõndisime vapralt edasi!
Suur tänu Marko, et meile teejuhiks olid ja oma valdusi tutvustasid! Aitäh vapratele matkasellidele Maarja, Marii, Loore Lynn, Iiris, Kermo, Dan, Marten ja Erich, et selle pea 6 km matka jaksasite läbi kõndida! Õues on vahva õppida!!! Matk on tore!!! Sõbrad koos!!!
Peale matka tegime koolis mõned mõistekaardid, mis siis matkast meelde jäi 🙂
Varbola tillukesel kooliperel on vahva komme veeta Tarkusepäeva järgne esimene koolipäev üheskoos matkates. Sel aastal võeti sammud kodukanti- Pajaka külla.
Vaprad matkalised marssisid reipalt läbi hilissuvise metsa, noppisid kaasavõetud ämbritesse mõnusaid metsamarju: põld- ja kukerpuumarju, pohli ning mustikaid, nägid mitmeid aegade hämarusse jäänud vanu talukohti ja kuulasid sealseid kurbi lugusid.
Said teadmisi, mis on jahindus, küttimine ja milleks see vajalik on ning milline on metsa eluring.
Kui aga jõudsime muinasjutulise metsajärve äärele, tõdesime inimeste hoolimatust looduse suhtes- keegi ”loodusearmastaja” on unustanud järvekaldal puhkamise lõppedes endast maha u 30 meetrit kasvuhoonekilet, mida oli kasutanud oma onni katmiseks. Et meie väikesed matkasellid kamba peale metsa mittekuuluva välja jaksaks vedada, jagasime kilelahmaka 12 tükiks. Sepa järve kinnistu haldaja RMK oli meid igaks juhuks eelnevalt varustanud kottidega, kuhu igasugune metsast leitav prügi ära mahutada. Mitte keegi ei nurisenud, et matka viimasel veerandikul, ülę vetruva raba rassides kaasaskantav pagas u 3 kg võrra suurenes. Ka onni raami kokkuhoidvad nöörid korjati kokku, et seda mitte loodusesse jätta.
Väsinult, mõtlikult ent rahulolevalt, jõuti sihtkohta, kus leiti endas veel energiat hüpata, ronida ja mürada, kõigil suud mustikatest muhedalt sinised.
Kooliaasta sai igati ägeda alguse.
Tekst ja pildid: Hoolekogu esinaine, lapsevanem Kertu Elfenbein
!
