23.mail toimus õpilastel õppepäev Kabli RMK külastuskeskuses, päeva teemaks oli “Merelt maale ja maalt merele”. Programm pakkus põnevat tegevust ja huvitavaid teadmisi läbi kogu päeva. Retkelised viidi mõtetes tagasi 18. sajandisse. Retkejuht jutustas, milline oli väikese kaluriküla elukorraldus, kuidas ja miks tegeleti salakaubaveoga. Programmis osaleja kuuleb kogu tõde metsa kohta, mida nimetati tollel ajal „roheliseks kullaks“. Kas salakaubavedu ja mets olidki need, mis tõid siinsele rannarahvale rikkuse või oli see hoopis purjelaevade ehitamine? Eestimaa esimesest puidust purjelaeva „Markus“ ehitamisest Kabli rannas möödus 2011.aastal 150.aastat! Seoses sellega näevad huvilised Kabli rannas elusuurust purjelaeva „Kaja“, mis on kui mälestusmonument siinsetele kunagistele kapten-reederitele.
Sel nädalal toimusid, vaatamata jahedale ilmale, õpilastel koolitunnid õues.
Meediatunni teemaks oli “Oma silm on kuningas”, vaatlesime erinevaid looduslikke materjale algul silmaga, siis luubiga ja lõpuks mikroskoobiga. III ja IV klassi õpilased kirjeldasid erinevusi töölehele.
Kordasime puude nimetusi helisalvestatavate pesulõksudega 🙂
Tegime III klassiga muusikat, kasutades Makey Makey komplekti, puuvilju ja looduslikku materjali nagu käbid, puuoksad, kivid.
Tänane koolipäev viis meid Matsalu rahvuspargi külastuskeskusesse ja Penijõe matkarajale., kus tutvusime programmiga “Kevadine linnuelu Matsalus”. Külastuskeskuses saime teada, et Matsalu rahvuspargi eripäraks on – Euroopa suurimad looduslikud luhaniidud, roostik, Kasari alamjooksu kujunemine läbi aastakümnete, omanäolised rannaniidud, puisniidud ja puistud, rikkalik kultuuripärand. (Neli pilti Matsalu RMK kodulehelt https://www.loodusegakoos.ee/kuhuminna/rahvuspargid/matsalu-rahvuspark/1253).
Matsalu teabepunkt-külastuskeskus, PenijõeMatsalu teabepunkt-külastuskeskus, PenijõeMatsalu teabepunkt-külastuskeskus, Penijõe
Külastuskeskusest jätkus meie tee Penijõe matkarajale, mille pikkus oli 3,6 km. Ronisime linnuvaatlustorni, kuulsime linnulaulu ja tutvusime sealse elustikuga.
Päeva teinepool kulges Haapsalus Iloni Imedemaal, kus saime osa programmist “Iloni lugu”. Tutvusime Ilon Wiklandi põneva elukäigu ja tema loodud illustratsioonidega. Et maailmakuulsa illustraatori loominguga paremini tutvuda kasutasime erilist luubimängu, mis aitas tema piltide detailirohkust märgata. Programmi üheks osaks oli meisterdamine ja iseseisev mänguaeg.
08.- 12. mai oli koolilastel õuemängude vahetunnid, kus iga õpilane õpetas mõne vahva mängu koolikaaslasele. Nii sai selgeks kriket, koos mängiti juba tuttavat “Kivi-paber-käärid”, elevust ja hasarti pakkusid palli- ja ringmängud.
09.mai toimus Märjamaa Gümnaasiumis I kooliastme kevadmälumäng, meie koolist osalesid Marii (13.koht) ja Maarja (21.koht). Väga vaprad ja head tulemused! Aitäh Teile ja õpetaja Anule!
Varbola lasteaed-algkoolis õpib neljas klassis üheksa last. See on Märjamaa valla kõige pisem kool. Kooli üks suur eelis on, et palju tegevusi toimub looduses, kus lapsed saavad päris asju teha ja näha. „Sel aastal on meil olnud kolm väga vahvat metsapäeva, loodame et see saab traditsiooniks,” räägib kooli direktor Eli Laaser. Sügisel alustati viiekilomeetrise matkaga Pajakal. Muuhulgas satuti küüditamise järgselt välja surnud Jutapere külasse, kus vaadati, kuidas loodus ajaloole peale kasvab. Lapsed uurisid seda, mis talukohtadest veel näha ja said teada, et heina- ja põllumaade asemele kasvanud mets on tänaseks raieküps. Imeilusa vesiroosidega Sepa järve äärde jõudes tehti natuke ka tööd. Keegi oli sinna teadmata põhjusel suurema hulga kilet vedelema jätnud. See lõigati tükkideks ja iga matkaja pani natuke kilet väiksesse seljakotti, viimased tulid RMK poolt koos Metsataibu viktoriiniraamatukestega. Nii sai prügi autoga ligipääsmatust kohast ära viidud.
Järgmine käik oli enne jõule ja mõistagi selleks, et valida Varbola koolile väärikas kuusepuu. Teel tutvustati lastele erinevas vanuses metsasid, nii alles kasvama pandud kultuure kui ka vanemaid puistuid, kus käisid juba raietöid, aga ka põlismetsa, mida inimene puutunud ei olnudki. Külastati ka vastvalminud taimlat, kus kasvatatakse istutamiseks vajalikke väikesi puuistikuid. Teele jäi tükk püsimetsa, kus osa puid oli ära raiutud ja omanikul lootus, et nende asemele looduslikult ise uued kasvavad. Lõpuks õpiti, kuidas valida omale jõulupuud ning kust seda üldse võtta tohib.
Kolmas osa toimus nüüd kevadel, kui lastel oli võimalik metsaistutamises kätt proovida. Kokku pandi maha 200 sangleppa ja 100 kuuske. Pärast tööd arutleti, millal sellest mets saab ning jõuti järeldusele, et see on metsa lasteaed. Kõik metsapäevadel osalejad said ka metsakasvataja tunnistuse.
„Muljed on ülipositiivsed,” kiidab kaasas olnud õpetaja Anu Kuusler. „Õppisime kodukoha ajalugu, puid ja taimi tundma, saime väga palju teada metsanduse kohta, nägime erinevaid metsatüüpe. Viimati istutades oli paljude jaoks uudis, et on olemas erinevad lepad.” Ta usub, et taolist õpet on parem ellu viia just väikeses koolis, kus kõik lapsed saavad võrdselt tähelepanu. „Looduse tundmaõppimine toimub päris keskkonnas, mitte õpiku ja töövihikuga.” Neljanda klassi tüdruku Iirise jaoks mets võõras pole, sest ka tema isa töötab metsas. „Ise olen varem puid istutanud toruga, aga need olid liiga suured, sellepärast istutasime labidatega ja see oli uus kogemus,” kirjeldab ta viimast metsapäeva. „Algus oli tore, vahepeal väsisin ära, aga siis tuli jälle elu sisse.” Kõige üllatavam Iirise jaoks oli aga neid juhendanud Kertu polnudki varem elusat rästikut näinud! Metsaõpet korraldas OÜ Pajaka Puidus töötav Kertu Elfenbein, kes on ka kooli hoolekogu esimees ning seal on ka õppinud tema viis last. „Nüüd lõpetab viimane ära ning asub õppima Nissi koolis,” räägib Kertu. „Aga metsahariduse andmist võib ikka jätkata, see oli hästi tore tegemine.” „Koostöö jätkub,” kinnitab ka direktor Eli Laaser. „Kertu on toonud hoopis teise nurga alt lähenemise loodusele ja metsale.”
Teksti koostas Mari Kartau “Maalehe Metsalehe” toimetaja
Sügisene matk viis meid seekord matkajuht Markoga Preeriakotta.
Nii me matkasime kooli juurest otse üle spordiväljaku, külateel ja mööda põllu ääri. Metsavahele jõudes kuulatasime hääli ja Marko rääkis meile kuidas tuleb metsas käituda ja mis on pühapaigad. Leidsime, et mets on püha ja ka inimene on püha.
Väike kõrgushüppe harjutaminePehkinud puunottLeia pildilt lepatriinudKummale poole?
Metsas mööda vana külateed kõndides nägime lepatriinude pesa, pehkinud puunotte ja harjutasime kõrgushüpet.
Mustapässiku laik kaselPõdra ase
Maastik mida läbisime oli mitmekesine – palju ronimist üle maha kukkunud puude, käänuline, võssa kasvanud kuid õnnelikud ja rõõmsad olime kui kuulsime koera haukumist ja lähenevat Preeriakoja silti.
Siin on keegi lamanud!?Andide jagamine
Enne veel kui sihtkohta jõuame viis Marko meid kultusekivi juurde kus rääkis meile miks seda nii kutsutakse. Kultusekivi või siis rahvapäraselt ohvrikivi on meie esivanemate poolt kutsutud kohaks kus ohverdati ande, et elu paremaks läheks, usuti selle kivi väge, see kivi oli püha, mis kivile pandi seda sealt ära ei tohtinud enam võtta. Meiegi panime sinna oma annid ja soovisime aedkoolile edu ja õnne!
Tegime tipis lõkke üles, mängisime vahvaid mänge ja varsti oligi kooli tee taas vaja ette võtta.
Veelkord tänud kultuskivi juuresKuivanud jõesängÜletame jõgeKõnnime mööda kuivanud jõepõhjaKopraurgKõnnime jõe põhjas
Kodutee viis meid mööda kuivaks jäänud Vardi jõge, mis pakkus palju elevust. Nägime kopraurgu, ronisime üle kopra tammi, kõndisime mudas ja kivisel maastikul, ronisime üle jõkke kukkunud puude ja puujuurikate. Puhkasime ja kõndisime vapralt edasi!
Suur tänu Marko, et meile teejuhiks olid ja oma valdusi tutvustasid! Aitäh vapratele matkasellidele Maarja, Marii, Loore Lynn, Iiris, Kermo, Dan, Marten ja Erich, et selle pea 6 km matka jaksasite läbi kõndida! Õues on vahva õppida!!! Matk on tore!!! Sõbrad koos!!!
Peale matka tegime koolis mõned mõistekaardid, mis siis matkast meelde jäi 🙂
Võtsime õpilastega taas Maailmakoristuspäeva projektist osa. Koristasime aedkooli ümbrust ja Varbola küla pea tänavat. Õpilastel tekkis päris mitu küsimust – “KELLE PRÜGI ME IGA AASTA KORISTAME?”, “KES VISKAB PRÜGI MAHA?”, “MIKS INIMESED NII KÄITUVAD?” Kuid me olime üllatunud, et suitsukonisi vedeles maas vähem kui eelmisel aastal ja üldse oli territoorium puhtam. Me olime väga usinad prügikorjajad, tegime nalja ja võrdlesime oma “saaki” sõbraga. Meediatunnis tegid õpilased mõned “prügipildid”, mida koos analüüsisime. I klass sai oma “pildiraami” koju kaasa, et koduteel leiduva pisiprügi sinna peale sättida.
Aitäh, et hoolid ja hoiad oma kodukohta!
“Tutvume piirkonnaga”“Läheb lahti!”“Töö käib”“Pool saagist”“Uued prügikotid”“Oi, kuidas klaasikillud siia said?”“Ja nüüd hoogsalt mäele!”“Kõige usinam koristaja!”“Nii palju konisid? Vuih!”“Sõber aitab Sõpra!”“Kes selle prügi maha viskas?”Meie “saak”“Prügipilt”
Varbola tillukesel kooliperel on vahva komme veeta Tarkusepäeva järgne esimene koolipäev üheskoos matkates. Sel aastal võeti sammud kodukanti- Pajaka külla.
Vaprad matkalised marssisid reipalt läbi hilissuvise metsa, noppisid kaasavõetud ämbritesse mõnusaid metsamarju: põld- ja kukerpuumarju, pohli ning mustikaid, nägid mitmeid aegade hämarusse jäänud vanu talukohti ja kuulasid sealseid kurbi lugusid.
Said teadmisi, mis on jahindus, küttimine ja milleks see vajalik on ning milline on metsa eluring.
Kui aga jõudsime muinasjutulise metsajärve äärele, tõdesime inimeste hoolimatust looduse suhtes- keegi ”loodusearmastaja” on unustanud järvekaldal puhkamise lõppedes endast maha u 30 meetrit kasvuhoonekilet, mida oli kasutanud oma onni katmiseks. Et meie väikesed matkasellid kamba peale metsa mittekuuluva välja jaksaks vedada, jagasime kilelahmaka 12 tükiks. Sepa järve kinnistu haldaja RMK oli meid igaks juhuks eelnevalt varustanud kottidega, kuhu igasugune metsast leitav prügi ära mahutada. Mitte keegi ei nurisenud, et matka viimasel veerandikul, ülę vetruva raba rassides kaasaskantav pagas u 3 kg võrra suurenes. Ka onni raami kokkuhoidvad nöörid korjati kokku, et seda mitte loodusesse jätta.
Väsinult, mõtlikult ent rahulolevalt, jõuti sihtkohta, kus leiti endas veel energiat hüpata, ronida ja mürada, kõigil suud mustikatest muhedalt sinised.
Kooliaasta sai igati ägeda alguse.
Tekst ja pildid: Hoolekogu esinaine, lapsevanem Kertu Elfenbein
Varbola Kooli õpilased külastasid 13.05.2022 RMK Soomaa külastuskeskust. Soomaa külastuskeskus asub Kõrtsi-Tõramaal, keset Soomaa rahvusparki, kus ümberringi laiuvad sood ja rabad, looklevad jõed, mühisevad metsad. Me läbisime Kopraraja. Rada algab Soomaa rahvuspargi külastuskeskuse kõrvalt ja on väga huvitav külastuskoht igale loodushuvilisele lapsele ja täiskasvanule. Koprarada viis meid läbi erinevate metsatüüpide – hämara kuusiku, heleda sõnajala kaasiku, märja lodumetsa, kus on end elama asutanud koprapere, kelle tegevusjälgi oli meil võimalik uurida. Õpperajale on üles pandud infoalused, et juhtida tähelepanu huvitavatele loodusobjektidele ja kobraste ehituskunsti saavutustele. Giid Urve tutvustas meile palju põnevat loodusega seonduvat. Külastuskeskuses nägime ka, kuidas loomad olid kasukad varna pannud ja sauna läinud.Oli tore koolipäev. Kummitama jäid giid Urve sõnad “Küll teil on hästi kasvatatud lapsed”. Õpetaja Anu on ka uhke nende laste üle, keda avalikult kiidetakse. 🙂
