Eelviimased koolinädalad – neid oleks ju „patt“ ainult koolimaja seinte vahel veeta. Õppida saab ju väljaspool kooliruume ka. I ja III klass ning koolieelikud lasteaiast käisid 30. 05 Tallinna loomaaias, et koos uusi teadmisi hankida ja mõnusalt aega veeta. Bussisõidul tutvuti loomaia plaaniga ning tuli mõelda milliseid loomi keegi vaadata soovib. Loomaaeda sisenesime Lääneväravast. Peale väikest arutelu selgus uskumatu üksmeel – sooviti vaadata – nii põhja- kui lõunamaaloomade välimust ja käitumist. Peamine ülesanne „kaart käes“ oli leida üles „Troopiline vihmamets“. Uues Kagu – Aasia vihmametsa majas sai kogeda niiskust ja palavust, taimerohkust, võõrapäraseid linnu- ja loomahääli ning näha sealse piirkonna loomaliike. Pikalt ringi uudistades, õnnestus kõrgete puude otsas märgata lendkoera kolooniat.
Enne Põhjaväravast väljumist külastasime polaariumit, kus jääkaru end päikese paistel soojendas.
Oli igati tore ja õhinapõhist õpet täis koolipäev.
Põhikooli riiklik õppekava seab üheks sihiks õpilase tervikliku maailmapildi kujunemise. Selleks, et asjadest paremini aru saada, tuleb aegajalt koolimajast väljas käia. Õpitakse ju kõikjal, mitte ainult koolipingis. 28.november käesoleval aastal kujunes Varbola Lasteaed-Algkooli õpilastele teistmoodi koolipäevaks. Sõitsime Tallinnasse rongiga. Esimene katsumus oli julgus suhelda ja osata küsida rongisaatjalt rongipilet, ikka õigesse rongijaama. Vähem tähtis ei olnud kindlasti rahaga arveldamine.
Kui olime edukalt Balti Jaama jõudnud, tuli kiirel sammul tõtata Eesti Lastekirjanduse Keskuse poole.
Seal ootas meid lahke pererahvas eesotsas kirjanik Liis Seiniga. Liis tutvustas meile võimalusi, mida kõike selles vahvas majas teha saab. Saime teada, et seal korraldatakse kirjandusüritusi ja illustaratsiooninäitusi. Võimalik on läbi viia ekskursioone ja teematunde. Erinevatel korrustel asuvad Edgar Valteri galerii, raamatukogu, varakamber, illustratsioonigalerii ja muinasjutupööning.
Eriti huvitavaks kujunes Liis Seini enda uute raamatute tutvustus. No, kuidas ei ole siis põnev kui “ Ühe täiesti tavalise pere isa otsustab, et senine elu peab muutuma. Selleks tuleb leida endale hobi: poks, peotants või hoopis iluvõimlemine? Või hakata kunsti koguma? Kas reisida Aafrikasse, Ameerikasse või Indiasse? Vallutada köök ja sukelduda retseptide maailma? Kas hakata kirjutama luuletusi, jutte või näidendeid? Mis oleks, kui muudaks oma korteri hotelliks? Või prooviks pigem režissööri ametit? Aga kuidas oleks õppimisega mõnes kuulsas ülikoolis?” Isa isepäisus tekitab tõelise hobide maratoni ja paneb proovile pereliikmete kannatuse. Kui nüüd tekkis huvi, siis peab küll raamatut “Mona isepäine isa” lugema. Selle vahva raamatu kinkis Liis ka Varbola Lasteaed-Algkoolile.
Järgmine väike peatus oli Raekoja platsil. Raekoja platsi jõulukuuse traditsioon ja selle hoidmine on tallinlastele väga oluline, sest ilma jõulupuuta jääks õige jõulutunne olemata. Vanalinna südamesse, Raekoja platsile ei sobi lihtsalt igasugune puu. Kuuse valimine on väga põhjalik ettevõtmine, mille käigus otsitakse välja see ainus ja õige. Eesti tähtsaim 2022. aasta jõulupuu on kasvanud Anija vallas, Mustjõe külas.
Meie viimaseks õppekohaks oli valitud Vene Draamateater ja etenduseks Viljandi Ugala etendus “Vai, vai vaene Vargamäe”. Etenduses kohtutakse Anton Hansen Tammsaare teose “Tõde ja õigus” esimese osa olulisemate tegelaste ja sündmustega. Lavastus jutustab lühidalt ja lastele mõistetavas keeles ümber Tammsaare romaani ning annab noortele vaatajatele esmase pildi Andresest, Pearust, Marist, Krõõdast ja teistest Tammsaare tegelastest. Lavastuse mõte on väga lihtne: tuleb armastada, enne kui on hilja. Hoida ja väärtustada lähedasi, tundeid välja näidata, puudutada ja kallistada, mitte lasta armastusel igapäevasesse töösse-vaeva hääbuda. Kui vanal Andresel viimaks kogu töö tehtud saab, kui Vargamäe ükskord päriselt valmis saab, on mehel juba habe põlvini ja elu sõrmede vahelt libisenud. Poeg lahkub kodust ja isa ei saa aru, kus siis asi valesti läks. Plaan oli ju hea – teeme kõigepealt kogu töö ära ja küll siis armastame, «nii et maa on must». Armastada enne kui hilja.
Varbola koolilaste selleaastane ekskursioon toimus meie endi kodumaal. Kahe päeva jooksul avastati seekord Ida –Virumaad. Esimeseks avastuskohaks oli Eesti kaevandusmuuseum, kus sai astuda kaevurite kunagistes jälgedes ja tutvuda maa-aluse tehnikaga. Väga eriliseks tegi laste jaoks maa-alustes kaevanduskäikudes kaevurirongiga sõitmine. Kaevandus avastatud, jätkus sõit edasi Jõhvi, et kostitada end lõunasöögiga Vanameistri Pubis. Kõht täis söödud, jätkus teekond edasi Sillamäele, kus avastamist ja oma silmaga ülevaatamist nõudis uhke renoveeritud promenaad. Pisike jalutuskäik promenaadil tehtud, suundus reisiseltskond edasi tutvuma Auvere Eesti Elektrijaamaga ja selle lähiümbruses oleva Eesti „helesinise laguuniga“.
Vaatepilt võttis helesinist vett vaadates lapsed õhku ahmima. Kange tahtmine oli oma käsi või puuleht korraks vette pista, et teada saada, mis juhtub, kuid tahtmiseks see seekord jäigi. Edasine sõit jätkus edasi Narvas asuva Hermanni linnuse juurde. Üle Narva jõe vaadates said lapsed näha Venemaal asuvat Ivangorodi kindlust, millel lehvis Venemaa lipp. Lastes pakkus suurt huvi teadmine, mis siis ikkagi juhtub, kui inimene salaja riigipiiri ületab. Enne majutuskohta jõudmist põigati läbi Narva lähistel asuva tanki juurest. Oma silmaga tanki näha oli paljude laste jaoks uus vaatepilt. Punast viisnurka kandvast tankist pildid tehtud jätkus sõit edasi Alutaguse Puhke- ja Spordikeskusesse, et seal end kämpingutesse sisse seada ja maitsev õhtusöök süüa.
Lõpuks oli käes see kaua oodatud aeg, kui sai ringi joosta ja oma telefonis olla. Reeglid üheskoos lastega paika pandud, võisid kõik tunda ennast vabalt. Oh seda avastamisrõõmu, kui saadi teada, et peamajast saab kuuma kakaod osta. Seda tehti nii õhtul kui varajastel hommikutundidel, sest ega kaasa võetud taskuraha ei saa ju ometi koju tagasi viia! Kosutav hommikusöök söödud, jätkus teekond edasi Alutaguse seikluspargis.
Juhendajalt instruktsioonid saadud, kiivrid pähe pandud ning rihmad ja traksid külge pandud, algas ronimine seikluspargis lasterajal. Nii mõnegi lapse puhul võib öelda, et kõrgusekartusest saadi üle ja lubati uuesti kindlasti seiklusparki minna. Kui sõbrad ja julgustajad on ümber, on hirmust ülesaamine poole kergem. Paar tiiru seikluspargile peale tehtud ja soe lõunasöök söödud, alustas koolipere oma teed Kuremäe kloostri poole, et täita oma tühjaks saanud pudelid püha veega ja tutvuda nunnade elu-oluga. Kirikusse pandi iga lapse poolt küünal oma
heade mõtete ja soovidega. Edasine sõit kulges mööda Peipsi järve äärset Jõhvi-Tartu maanteed. Väikese sõidu järel tehti pisike paus, et oma silmaga Peipsi järv üle vaadata ja sinna mõni kivigi sisse visata.
Viimaseks sihtkohaks jäi Palamusel asuva kihelkonnakoolimaja avastamine. Koolimajas toimuvad küll restaureerimistööd ja sinna sisse ei pääse, kuid EV 100 õppeaasta sai väärikalt lõpetatud. Lapsed arvasid, et ka Varbola kool kestab veel 100 aastat. Uudistamist pakkus kõikidele lastele Tõnissoni poolt põhja lastud parve lugu. Enne koduteele minekut tehti veel kiire poekülastus, et jäätist osta. Jäätist süües tehti üheskoos ka väike kokkuvõte reisist. Igal lapsel oli midagi isiklikku öelda, mis talle selle kahe päeva jooksul kõige rohkem meelde jäi. Laste suust jäi kõlama lause, et reis oli tore ja tahaks ikka ja veel kuhugi minna. Mis reisimõtted järgmisel aastal kooliperel meeles mõlguvad, näitab juba aeg.
Aitäh toredatele reiskaaslastele, kellega mul õnnestus kaks päeva koos veeta!
Tänaseks oleme küll juba kõik ilusti koju jõudnud, aga päev oli pikk ja sündmusi rohkelt. Jagame neid teiega ka. Enne kui me üldse päevaga alustada saime, tuli ju eelneval õhtul magama saada. Vot see oli üritus omaette. Sarnanes suuresti päeval vaadatud O.Lutsu “Kevadele”, kus Toots akna taga tott-tott-tott tegi ja kõhutuult toas lasi, nii et tahtis ära lämmatada. Lõpuks saime ikka kõik magama ja hommikul olid lapsed jälle toimkonnas. Menüü valik oli rikkalik. Pannkoogid moosi või Nussaga, krõbinad jogurtiga või muna ja peekon. Igaüks sai hommikusööki, just seda, mida oli tellinud. Erilised tänud lähevad kindlasti Kasparile, kes on meie kooli Jamie Oliver.
Päev oli päikseline ja startisime Riia vanalinna. Uudistasime vabadussammast, ilusaid parke ning kuulasime tänavamuusikuid. Leidsime ka vahva turu, kus sai suveniire osta. Õnneks oli meil päästev ühiskassa, sest nii mõnigi sent kippus usinatel ostlejatel vahest puudu jääma. Rasmus tuli heale ideele, kõik kel raha vähe, ühendagu oma sendid nendega, kellel raha rohkem. Siis saavad ju kõik midagi meelepärast turult osta 🙂
Ostud tehtud, suundusime loomaaeda. Õpetajad pidasid klassikalist plaani, kuidas saaks gruppi nii koos hoida, et ühed eest ära ei jookseks, sest seal loomaias oli hea joosta. Oi kui hea. Kiiresti ja kaugele. Õnneks tabasid õpetajad üsna ruttu ära, et meil ju muutunud õpikäsitus. Õppimise vastutus tuleb anda lastele. Nii saidki rajameistriteks Matthias ja Kaspar, kes kaarti lugesid ja gruppi juhtisid. Samuti valvasid ka korda, et ühed eest ära ei jookseks ja õpetajad ikka järgi jõuaks. Selline vastutuse jagamine kõnetas kõiki. Keegi ei tahtnud grupist väga maha jääda või ette joosta. Koos arutati, keda vaatama suundutakse ja millal on jäätise peatused. See oli päeva parim lahendus. Kõigil oli lõbus, tore ja väga muhe.
Loomade ja lindude uudistamise kõrval oli hitiks ka loomaeda püstitatud atraktsioon, kus tuli oma rahvuse ja kooli eest välja astuda. Mingil hetkel avastasid meie lapsed, et nad ei saagi atraktsiooni otsa ronida, sest kollaste mütsidega kohalikud lapsed on torni vallutanud ja küsivad parooli. Pealegi keeles, mida meie ei mõista. Matthias proovis neid inglise keeles vallutada, aga ei midagi. Seda keelt jälle kohalikud ei mõistnud. Siis õpetaja julgustamise saatel mindi massiga peale ja õige pea olid kollamütsid alistatud ja torn jälle meite käes.
Selle kehtestamise peale olid kõhud maru tühjaks läinud. Suundusime siis natuke patustama. Pizzade ja friikartulitega. Siin tulid ka lapsed massiga peale 🙂 õpitud strateegia torni vallutamisel toimis ka õpetajate puhul. Oi need maitsesid hästi. Peaeegu sama hästi nagu suhkruvatt. Sellega sai veel palju nalja. Õues oli tõusnud tuul ja suhkruvati tüdrukul tuli seda suhkrut usinasti keerutada, sest nii kui pall peaaegu valmis sai, siis tuli tuul ja puhus sealt osa uljalt minema. Oh neid kilkeid ja elevust järjekorras.
Ja oligi kell märkamatult saanud nii palju, et tuli hakata koju sõitma. Järgmised reisiplaanid juba vaikselt küpsevad 🙂 Lapsed olid pikast päevast küll väsinud, aga õnnelikud.
Oleme jõudnud ilusti ja edukalt Lätti. Bussisõit möödus Läti kohta viktoriini tehes (lapsed ise koostasid küsimused). Kohtade välja selgitamine homme hommikul 🙂 Esimene piruka peatus oli Ikla piiripunktis ning peale Läti piiri ületamist oli vaid päike. Kui mõttetöö oli tehtud, siis harisime end Oskar Lutsu filmiga “Kevade” ja natuke jõudsime vaadata ka “Nukitsameest”. Õnneks oli Derek kaasa võtnud huvitavat lugemist (Täheke, Imeline ajalugu jt) ja põneva kaardimängu Alias. Sõit Siguldasse läks tegelikult päris ruttu, ei jõudnudki ära tüdineda. Pealegi oli Siguldas nii kurvilised ja põnevad teed, et pidevalt sai bussiaknast ahetada, et oi kui kurviline.
Kell 13.00 said kõik pääsme Tarzani seiklusparki, kus oli 2 tundi põnevat avastamist, katsetamist ning enda ja õpetajate proovile panekut. Ega lapsi ei saanudki atraktsioonide pealt muud moodi ära, kui vihma abiga. Lihtsalt nii äge ja põnev oli. Õpetajad olid laste käitumise üle eriti uhked, neid saab usaldada koos tegutsema. Üksteist aidatakse ning ollakse toeks kui sõpra vaja julgustada. Derek aitas Eleriini mütsi otsida, isegi kui see tähendas suurest mäest üles ronimist. Eriti tore üllatus oli Karlilt ja Derekilt, kes said inglise keeles väga hästi hakkama ja aitasid ka teisi.
Majutuspaika sõites saime uudistada Riia linna läbi mõnusa sooja bussi, väljas sadas vihma nii hirmsasti, et Kaspar hõikas rõõmsalt: “Appi kui lahe :)”. Oli jah. Nägime teise bussi aknast põnevaid inimesi. Need lätlased on ikka täitsa eestlaste moodi, leidsid lapsed. Majutuspaigas oli meil vastas tore perenaine, kes meile toad ette näitas, terve suur maja vaid meie päralt. Oh seda rõõmu ja õnne. Asjad lahti pakitud, algas köögitoimkond. Lapsed koostasid ise õhtusöögi menüü – mundris kartulid, viinerid, pihvid, pasta, salat (kurk, tomat), morss, pirn, banaan, õun. Ühiselt hakiti, kooriti, pesti, valmistati ja oodati – maitsev õhtusöök peale pikka päeva – no mis sa hing veel ihkad? Wifi parooli muidugi. Selle sai siis magustoiduks, kui toit valmis ja söödud. Õnneks läks wifi kuhugi rändama ja eks see igavus aitabki leidlik olla. Saime lõpuks uuesti õue, sest vihm oli järgi jäänud ja mõnus õhtupäike meelitas meid õue……
……homme juba uued pildid ja uued jutud 🙂
Lapsed on õnnelikud ja rahul! Õpetajad ka! Meil on lihtsalt nii ägedad õpilased 😉
