Sügisene matk viis meid seekord matkajuht Markoga Preeriakotta.
Nii me matkasime kooli juurest otse üle spordiväljaku, külateel ja mööda põllu ääri. Metsavahele jõudes kuulatasime hääli ja Marko rääkis meile kuidas tuleb metsas käituda ja mis on pühapaigad. Leidsime, et mets on püha ja ka inimene on püha.
Metsas mööda vana külateed kõndides nägime lepatriinude pesa, pehkinud puunotte ja harjutasime kõrgushüpet.
Maastik mida läbisime oli mitmekesine – palju ronimist üle maha kukkunud puude, käänuline, võssa kasvanud kuid õnnelikud ja rõõmsad olime kui kuulsime koera haukumist ja lähenevat Preeriakoja silti.
Enne veel kui sihtkohta jõuame viis Marko meid kultusekivi juurde kus rääkis meile miks seda nii kutsutakse. Kultusekivi või siis rahvapäraselt ohvrikivi on meie esivanemate poolt kutsutud kohaks kus ohverdati ande, et elu paremaks läheks, usuti selle kivi väge, see kivi oli püha, mis kivile pandi seda sealt ära ei tohtinud enam võtta. Meiegi panime sinna oma annid ja soovisime aedkoolile edu ja õnne!
Tegime tipis lõkke üles, mängisime vahvaid mänge ja varsti oligi kooli tee taas vaja ette võtta.
Kodutee viis meid mööda kuivaks jäänud Vardi jõge, mis pakkus palju elevust. Nägime kopraurgu, ronisime üle kopra tammi, kõndisime mudas ja kivisel maastikul, ronisime üle jõkke kukkunud puude ja puujuurikate. Puhkasime ja kõndisime vapralt edasi!
Suur tänu Marko, et meile teejuhiks olid ja oma valdusi tutvustasid! Aitäh vapratele matkasellidele Maarja, Marii, Loore Lynn, Iiris, Kermo, Dan, Marten ja Erich, et selle pea 6 km matka jaksasite läbi kõndida! Õues on vahva õppida!!! Matk on tore!!! Sõbrad koos!!!
Peale matka tegime koolis mõned mõistekaardid, mis siis matkast meelde jäi 🙂
