Images

Tänaseks oleme küll juba kõik ilusti koju jõudnud, aga päev oli pikk ja sündmusi rohkelt. Jagame neid teiega ka. Enne kui me üldse päevaga alustada saime, tuli ju eelneval õhtul magama saada. Vot see oli üritus omaette. Sarnanes suuresti päeval vaadatud O.Lutsu “Kevadele”, kus Toots akna taga tott-tott-tott tegi ja kõhutuult toas lasi, nii et tahtis ära lämmatada. Lõpuks saime ikka kõik magama ja hommikul olid lapsed jälle toimkonnas. Menüü valik oli rikkalik. Pannkoogid moosi või Nussaga, krõbinad jogurtiga või muna ja peekon. Igaüks sai hommikusööki, just seda, mida oli tellinud. Erilised tänud lähevad kindlasti Kasparile, kes on meie kooli Jamie Oliver.

Päev oli päikseline ja startisime Riia vanalinna. Uudistasime vabadussammast, ilusaid parke ning kuulasime tänavamuusikuid. Leidsime ka vahva turu, kus sai suveniire osta. Õnneks oli meil päästev ühiskassa, sest nii mõnigi sent kippus usinatel ostlejatel vahest puudu jääma. Rasmus tuli heale ideele, kõik kel raha vähe, ühendagu oma sendid nendega, kellel raha rohkem. Siis saavad ju kõik midagi meelepärast turult osta 🙂

Ostud tehtud, suundusime loomaaeda. Õpetajad pidasid klassikalist plaani, kuidas saaks gruppi nii koos hoida, et ühed eest ära ei jookseks, sest seal loomaias oli hea joosta. Oi kui hea. Kiiresti ja kaugele. Õnneks tabasid õpetajad üsna ruttu ära, et meil ju muutunud õpikäsitus. Õppimise vastutus tuleb anda lastele. Nii saidki rajameistriteks Matthias ja Kaspar, kes kaarti lugesid ja gruppi juhtisid. Samuti valvasid ka korda, et ühed eest ära ei jookseks ja õpetajad ikka järgi jõuaks. Selline vastutuse jagamine kõnetas kõiki. Keegi ei tahtnud grupist väga maha jääda või ette joosta. Koos arutati, keda vaatama suundutakse ja millal on jäätise peatused. See oli päeva parim lahendus. Kõigil oli lõbus, tore ja väga muhe.

Loomade ja lindude uudistamise kõrval oli hitiks ka loomaeda püstitatud atraktsioon, kus tuli oma rahvuse ja kooli eest välja astuda. Mingil hetkel avastasid meie lapsed, et nad ei saagi atraktsiooni otsa ronida, sest kollaste mütsidega kohalikud lapsed on torni vallutanud ja küsivad parooli. Pealegi keeles, mida meie ei mõista. Matthias proovis neid inglise keeles vallutada, aga ei midagi. Seda keelt jälle kohalikud ei mõistnud. Siis õpetaja julgustamise saatel mindi massiga peale ja õige pea olid kollamütsid alistatud ja torn jälle meite käes.

Selle kehtestamise peale olid kõhud maru tühjaks läinud. Suundusime siis natuke patustama. Pizzade ja friikartulitega. Siin tulid ka lapsed massiga peale 🙂 õpitud strateegia torni vallutamisel toimis ka õpetajate puhul. Oi need maitsesid hästi. Peaeegu sama hästi nagu suhkruvatt. Sellega sai veel palju nalja. Õues oli tõusnud tuul ja suhkruvati tüdrukul tuli seda suhkrut usinasti keerutada, sest nii kui pall peaaegu valmis sai, siis tuli tuul ja puhus sealt osa uljalt minema. Oh neid kilkeid ja elevust järjekorras.

Ja oligi kell märkamatult saanud nii palju, et tuli hakata koju sõitma. Järgmised reisiplaanid juba vaikselt küpsevad 🙂 Lapsed olid pikast päevast küll väsinud, aga õnnelikud.

Oleme jõudnud ilusti ja edukalt Lätti. Bussisõit möödus Läti kohta viktoriini tehes (lapsed ise koostasid küsimused). Kohtade välja selgitamine homme hommikul 🙂 Esimene piruka peatus oli Ikla piiripunktis ning peale Läti piiri ületamist oli vaid päike. Kui mõttetöö oli tehtud, siis harisime end Oskar Lutsu filmiga “Kevade” ja natuke jõudsime vaadata ka “Nukitsameest”. Õnneks oli Derek kaasa võtnud huvitavat lugemist (Täheke, Imeline ajalugu jt) ja põneva kaardimängu Alias. Sõit Siguldasse läks tegelikult päris ruttu, ei jõudnudki ära tüdineda. Pealegi oli Siguldas nii kurvilised ja põnevad teed, et pidevalt sai bussiaknast ahetada, et oi kui kurviline.

Kell 13.00 said kõik pääsme Tarzani seiklusparki, kus oli 2 tundi põnevat avastamist, katsetamist ning enda ja õpetajate proovile panekut. Ega lapsi ei saanudki atraktsioonide pealt muud moodi ära, kui vihma abiga. Lihtsalt nii äge ja põnev oli. Õpetajad olid laste käitumise üle eriti uhked, neid saab usaldada koos tegutsema. Üksteist aidatakse ning ollakse toeks kui sõpra vaja julgustada. Derek aitas Eleriini mütsi otsida, isegi kui see tähendas suurest mäest üles ronimist. Eriti tore üllatus oli Karlilt ja Derekilt, kes said inglise keeles väga hästi hakkama ja aitasid ka teisi.

Majutuspaika sõites saime uudistada Riia linna läbi mõnusa sooja bussi, väljas sadas vihma nii hirmsasti, et Kaspar hõikas rõõmsalt: “Appi kui lahe :)”. Oli jah. Nägime teise bussi aknast põnevaid inimesi. Need lätlased on ikka täitsa eestlaste moodi, leidsid lapsed. Majutuspaigas oli meil vastas tore perenaine, kes meile toad ette näitas, terve suur maja vaid meie päralt. Oh seda rõõmu ja õnne. Asjad lahti pakitud, algas köögitoimkond. Lapsed koostasid ise õhtusöögi menüü – mundris kartulid, viinerid, pihvid, pasta, salat (kurk, tomat), morss, pirn, banaan, õun. Ühiselt hakiti, kooriti, pesti, valmistati ja oodati – maitsev õhtusöök peale pikka päeva – no mis sa hing veel ihkad? Wifi parooli muidugi. Selle sai siis magustoiduks, kui toit valmis ja söödud. Õnneks läks wifi kuhugi rändama ja eks see igavus aitabki leidlik olla. Saime lõpuks uuesti õue, sest vihm oli järgi jäänud ja mõnus õhtupäike meelitas meid õue……

……homme juba uued pildid ja uued jutud 🙂

Lapsed on õnnelikud ja rahul! Õpetajad ka! Meil on lihtsalt nii ägedad õpilased 😉