Terve nädala jooksul toimus meil põnevaid emakeelega seotud tegevusi ja ülesandeid. Kirjutasime kõige ilusamaid eesti keelseid sõnu, kirjutasime luuletusi kõige ilusama käekirjaga. Esmaspäevast reedeni lugesid õpetajad ette Ilmar Tomusk´i raamatust “Kops läks üle maksa” meile ühe jutu.
Lasteaiaga koos oli väike kontsert, laulsime toredaid laule ja mängisime vahvaid mänge.
Esitasime näidendi “Naeris”, kuid veidi teisel moel kui oleme harjunud nägema.
Õpilased tulid kolmapäeval kooli kostümeerituna, olid mõne Eesti muinasjutu või mõne muu raamatu tegelased. Kaasas oli raamat, millest lugesid või jutustasid oma tegelase kohta jutu või lõigu, meil oli vaja ära arvata, kes on kes. Nii oli meil kaks kavalat rebast, ükssarvik, väike hiireke, kes pidas oma sünnipäeva; hunt, metskits, hunt, kes oli nii hunt kui ka kana; kaka ja võilill raamatust “Kaka ja kevad”.
22.veebruar tähistasime aedkoolis piduliku aktuse ja lõunasöögiga vabariigi sünnipäeva. Õpilased esitasid luuletusi, laule mis nii mõnelgi õpetajal pisara silma tõi. Tunnustasime hoolekogu esinaist Kertu Elfenbein´i, kes on olnud 27 aastat tegus aedkooli arengus.
Põhikooli riiklik õppekava seab üheks sihiks õpilase tervikliku maailmapildi kujunemise. Selleks, et asjadest paremini aru saada, tuleb aegajalt koolimajast väljas käia. Õpitakse ju kõikjal, mitte ainult koolipingis. 28.november käesoleval aastal kujunes Varbola Lasteaed-Algkooli õpilastele teistmoodi koolipäevaks. Sõitsime Tallinnasse rongiga. Esimene katsumus oli julgus suhelda ja osata küsida rongisaatjalt rongipilet, ikka õigesse rongijaama. Vähem tähtis ei olnud kindlasti rahaga arveldamine.
Kui olime edukalt Balti Jaama jõudnud, tuli kiirel sammul tõtata Eesti Lastekirjanduse Keskuse poole.
Seal ootas meid lahke pererahvas eesotsas kirjanik Liis Seiniga. Liis tutvustas meile võimalusi, mida kõike selles vahvas majas teha saab. Saime teada, et seal korraldatakse kirjandusüritusi ja illustaratsiooninäitusi. Võimalik on läbi viia ekskursioone ja teematunde. Erinevatel korrustel asuvad Edgar Valteri galerii, raamatukogu, varakamber, illustratsioonigalerii ja muinasjutupööning.
Eriti huvitavaks kujunes Liis Seini enda uute raamatute tutvustus. No, kuidas ei ole siis põnev kui “ Ühe täiesti tavalise pere isa otsustab, et senine elu peab muutuma. Selleks tuleb leida endale hobi: poks, peotants või hoopis iluvõimlemine? Või hakata kunsti koguma? Kas reisida Aafrikasse, Ameerikasse või Indiasse? Vallutada köök ja sukelduda retseptide maailma? Kas hakata kirjutama luuletusi, jutte või näidendeid? Mis oleks, kui muudaks oma korteri hotelliks? Või prooviks pigem režissööri ametit? Aga kuidas oleks õppimisega mõnes kuulsas ülikoolis?” Isa isepäisus tekitab tõelise hobide maratoni ja paneb proovile pereliikmete kannatuse. Kui nüüd tekkis huvi, siis peab küll raamatut “Mona isepäine isa” lugema. Selle vahva raamatu kinkis Liis ka Varbola Lasteaed-Algkoolile.
Järgmine väike peatus oli Raekoja platsil. Raekoja platsi jõulukuuse traditsioon ja selle hoidmine on tallinlastele väga oluline, sest ilma jõulupuuta jääks õige jõulutunne olemata. Vanalinna südamesse, Raekoja platsile ei sobi lihtsalt igasugune puu. Kuuse valimine on väga põhjalik ettevõtmine, mille käigus otsitakse välja see ainus ja õige. Eesti tähtsaim 2022. aasta jõulupuu on kasvanud Anija vallas, Mustjõe külas.
Meie viimaseks õppekohaks oli valitud Vene Draamateater ja etenduseks Viljandi Ugala etendus “Vai, vai vaene Vargamäe”. Etenduses kohtutakse Anton Hansen Tammsaare teose “Tõde ja õigus” esimese osa olulisemate tegelaste ja sündmustega. Lavastus jutustab lühidalt ja lastele mõistetavas keeles ümber Tammsaare romaani ning annab noortele vaatajatele esmase pildi Andresest, Pearust, Marist, Krõõdast ja teistest Tammsaare tegelastest. Lavastuse mõte on väga lihtne: tuleb armastada, enne kui on hilja. Hoida ja väärtustada lähedasi, tundeid välja näidata, puudutada ja kallistada, mitte lasta armastusel igapäevasesse töösse-vaeva hääbuda. Kui vanal Andresel viimaks kogu töö tehtud saab, kui Vargamäe ükskord päriselt valmis saab, on mehel juba habe põlvini ja elu sõrmede vahelt libisenud. Poeg lahkub kodust ja isa ei saa aru, kus siis asi valesti läks. Plaan oli ju hea – teeme kõigepealt kogu töö ära ja küll siis armastame, «nii et maa on must». Armastada enne kui hilja.
Sügisene matk viis meid seekord matkajuht Markoga Preeriakotta.
Nii me matkasime kooli juurest otse üle spordiväljaku, külateel ja mööda põllu ääri. Metsavahele jõudes kuulatasime hääli ja Marko rääkis meile kuidas tuleb metsas käituda ja mis on pühapaigad. Leidsime, et mets on püha ja ka inimene on püha.
Väike kõrgushüppe harjutaminePehkinud puunottLeia pildilt lepatriinudKummale poole?
Metsas mööda vana külateed kõndides nägime lepatriinude pesa, pehkinud puunotte ja harjutasime kõrgushüpet.
Mustapässiku laik kaselPõdra ase
Maastik mida läbisime oli mitmekesine – palju ronimist üle maha kukkunud puude, käänuline, võssa kasvanud kuid õnnelikud ja rõõmsad olime kui kuulsime koera haukumist ja lähenevat Preeriakoja silti.
Siin on keegi lamanud!?Andide jagamine
Enne veel kui sihtkohta jõuame viis Marko meid kultusekivi juurde kus rääkis meile miks seda nii kutsutakse. Kultusekivi või siis rahvapäraselt ohvrikivi on meie esivanemate poolt kutsutud kohaks kus ohverdati ande, et elu paremaks läheks, usuti selle kivi väge, see kivi oli püha, mis kivile pandi seda sealt ära ei tohtinud enam võtta. Meiegi panime sinna oma annid ja soovisime aedkoolile edu ja õnne!
Tegime tipis lõkke üles, mängisime vahvaid mänge ja varsti oligi kooli tee taas vaja ette võtta.
Veelkord tänud kultuskivi juuresKuivanud jõesängÜletame jõgeKõnnime mööda kuivanud jõepõhjaKopraurgKõnnime jõe põhjas
Kodutee viis meid mööda kuivaks jäänud Vardi jõge, mis pakkus palju elevust. Nägime kopraurgu, ronisime üle kopra tammi, kõndisime mudas ja kivisel maastikul, ronisime üle jõkke kukkunud puude ja puujuurikate. Puhkasime ja kõndisime vapralt edasi!
Suur tänu Marko, et meile teejuhiks olid ja oma valdusi tutvustasid! Aitäh vapratele matkasellidele Maarja, Marii, Loore Lynn, Iiris, Kermo, Dan, Marten ja Erich, et selle pea 6 km matka jaksasite läbi kõndida! Õues on vahva õppida!!! Matk on tore!!! Sõbrad koos!!!
Peale matka tegime koolis mõned mõistekaardid, mis siis matkast meelde jäi 🙂
Varbola koolilaste selleaastane ekskursioon toimus meie endi kodumaal. Kahe päeva jooksul avastati seekord Ida –Virumaad. Esimeseks avastuskohaks oli Eesti kaevandusmuuseum, kus sai astuda kaevurite kunagistes jälgedes ja tutvuda maa-aluse tehnikaga. Väga eriliseks tegi laste jaoks maa-alustes kaevanduskäikudes kaevurirongiga sõitmine. Kaevandus avastatud, jätkus sõit edasi Jõhvi, et kostitada end lõunasöögiga Vanameistri Pubis. Kõht täis söödud, jätkus teekond edasi Sillamäele, kus avastamist ja oma silmaga ülevaatamist nõudis uhke renoveeritud promenaad. Pisike jalutuskäik promenaadil tehtud, suundus reisiseltskond edasi tutvuma Auvere Eesti Elektrijaamaga ja selle lähiümbruses oleva Eesti „helesinise laguuniga“.
Vaatepilt võttis helesinist vett vaadates lapsed õhku ahmima. Kange tahtmine oli oma käsi või puuleht korraks vette pista, et teada saada, mis juhtub, kuid tahtmiseks see seekord jäigi. Edasine sõit jätkus edasi Narvas asuva Hermanni linnuse juurde. Üle Narva jõe vaadates said lapsed näha Venemaal asuvat Ivangorodi kindlust, millel lehvis Venemaa lipp. Lastes pakkus suurt huvi teadmine, mis siis ikkagi juhtub, kui inimene salaja riigipiiri ületab. Enne majutuskohta jõudmist põigati läbi Narva lähistel asuva tanki juurest. Oma silmaga tanki näha oli paljude laste jaoks uus vaatepilt. Punast viisnurka kandvast tankist pildid tehtud jätkus sõit edasi Alutaguse Puhke- ja Spordikeskusesse, et seal end kämpingutesse sisse seada ja maitsev õhtusöök süüa.
Lõpuks oli käes see kaua oodatud aeg, kui sai ringi joosta ja oma telefonis olla. Reeglid üheskoos lastega paika pandud, võisid kõik tunda ennast vabalt. Oh seda avastamisrõõmu, kui saadi teada, et peamajast saab kuuma kakaod osta. Seda tehti nii õhtul kui varajastel hommikutundidel, sest ega kaasa võetud taskuraha ei saa ju ometi koju tagasi viia! Kosutav hommikusöök söödud, jätkus teekond edasi Alutaguse seikluspargis.
Juhendajalt instruktsioonid saadud, kiivrid pähe pandud ning rihmad ja traksid külge pandud, algas ronimine seikluspargis lasterajal. Nii mõnegi lapse puhul võib öelda, et kõrgusekartusest saadi üle ja lubati uuesti kindlasti seiklusparki minna. Kui sõbrad ja julgustajad on ümber, on hirmust ülesaamine poole kergem. Paar tiiru seikluspargile peale tehtud ja soe lõunasöök söödud, alustas koolipere oma teed Kuremäe kloostri poole, et täita oma tühjaks saanud pudelid püha veega ja tutvuda nunnade elu-oluga. Kirikusse pandi iga lapse poolt küünal oma
heade mõtete ja soovidega. Edasine sõit kulges mööda Peipsi järve äärset Jõhvi-Tartu maanteed. Väikese sõidu järel tehti pisike paus, et oma silmaga Peipsi järv üle vaadata ja sinna mõni kivigi sisse visata.
Viimaseks sihtkohaks jäi Palamusel asuva kihelkonnakoolimaja avastamine. Koolimajas toimuvad küll restaureerimistööd ja sinna sisse ei pääse, kuid EV 100 õppeaasta sai väärikalt lõpetatud. Lapsed arvasid, et ka Varbola kool kestab veel 100 aastat. Uudistamist pakkus kõikidele lastele Tõnissoni poolt põhja lastud parve lugu. Enne koduteele minekut tehti veel kiire poekülastus, et jäätist osta. Jäätist süües tehti üheskoos ka väike kokkuvõte reisist. Igal lapsel oli midagi isiklikku öelda, mis talle selle kahe päeva jooksul kõige rohkem meelde jäi. Laste suust jäi kõlama lause, et reis oli tore ja tahaks ikka ja veel kuhugi minna. Mis reisimõtted järgmisel aastal kooliperel meeles mõlguvad, näitab juba aeg.
Aitäh toredatele reiskaaslastele, kellega mul õnnestus kaks päeva koos veeta!
