Kuskohas? Meil oli 16. oktoobril projektõppe päev Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudis. Täpsemalt siis uurimislaboris, mille nimeks Eduspace. Labori mõte seisneb selles, et ülikooli teadlased saavad seal laboris uurida õppimist ja õpetamist, kus kasutatakse kaasaegset tehnoloogiat. Oujee. Meil oli üks toimekas ja põnev päev nii laboris kui ka ülikooli kampuses.
Esmalt tuli sinna laborisse saada (mis tegelikult näeb välja nagu mõnus ja hubane klassiruum, mitte labor :). Kuna ülikoolis kehtivad teatud piirangud, seoses meid kõiki pingesse ajava viirusega, siis oli vaja kanda maske. Mis teha, vahest tuleb teha asju mis ei meeldi. Harjutusi iseseisvaks eluks. Sest tegelikult võiks seda maski kanda ka siis kui on tavaline nohu, sest pole vaja oma pisikuid ju asja eest teist taga levitada. Või neid batsille kellegi teise käest enesele korjata. Proovisime siis selle maski asja ära. Bussist laborisse minek võttis küll ainult mõne minuti ja need mõned minutid ka meil maskid ees olid. See kogemus oli meist mõnelegi täiesti uus, sest juba 2min maski kandes sai õhk otsa. Põsed hakkasid õhetama ja nägu higistama. Isegi ohkida ja kurta oli raske, sest ega see õpetaja seda kurtmist eriti ei kuulegi sealt maski tagant. Ja mis küll Isabeli ja Meribeli ema tundma peab, tema ju kannab tööl olles terve päeva ja ka öö seda maski? See oli põhiline avastus ja mõtlemise koht. See oli päris äratav ja mõtlema panev kogemus. Olgugi, et meie maski kandmine sellel päeval jäigi alla 15min.
Nii kui me sinna oodatud laborisse saime (no sinna õppeklassi), siis saime maskid eest ja õppetöö võis alata. Me olime ikka täiega motiveeritud. Õpetaja Elyna oli sel päeval veits laisk, me ütleks. Ta üldse ei tahtnud pikalt-laialt seletada. Jagas meile ainult lauamängu moodi töölehed ja palus ise pusida. Uskumatu. Saimegi hakkama. Proovisime küll esimesed 10min teeselda, et me ei oska lugeda ja kuulmine on ka kehvapoolne, aga ta ei läinud õnge. Päästis muidugi see ka, et me olime meeskondadesse jagatud ja no meeskonnatöös oleme me osavad. Seda me teame ise ka. Vabalt võib meile selle eest vimpleid kinkida. Toimetasime oma tiimidega nii, et mulda lendas. Jah, kujutad sa ette, me pidime mullas sobrama. Nii põnev. Ega me niisama seda mulda sonkinud, me ikka mikroskoopidega ja õppimise pärast ikka. Veits hämming oli alguses, sest meil oli mingi 6 mikroskoopi (kusjuures kaks võtsime oma koolist kaasa, meil on ka sama ägedad ja vinged vahendid nagu ülikooliski) ja need hakkasid meil veidi segi minema. Et mis tahvli külge mis mikroskoop ühendada. Õpetaja Elyna oli ka veits hämmingus. Nii me seal kõik koos korraks hämmeldusime, aga kuna õpetaja Elyna oskab lisaks kiirelt rääkimisele ka kiirelt tegutseda, siis olid suht ruttu mikroskoobid tahvlitega ühendatud ja uurimine võis alata. Me vist isegi hõiskasime: “Appi kui põnev”. No vaadake ise ja mõelge, mida kõike me nende mikroskoopidega vaatasime!
Siis oli vaja veeringe ka robotitega teha. Need Ozobotid on meil ka koolis olemas, seega siin mingit hämmingut enam ei olnud. Pigem hakkas kleeplint vastu ja liimimine ei tulnud nii sujuvalt välja. Ka paberi voltimine ja lõikamine olid siin vaata et suurem pusimine kui see digipädevus. Aga no kui me ikka väga ummikusse oma lõikamistega jooksime, siis ikka Elyna aitas ka ja käskis uuesti lugeda, algusest peale seda töölehte. Siis saime ikka aru ka, mida vaja teha oli. Üldiselt saabki siis paremini aru, kui tekst algusest lõpuni läbi lugeda. Kui mingid osad vahele jätta ja isetegevust teha, siis tuleb päris palju üllatusi. Endale ka üllatuseks.
Lühidalt öeldes oli meil teemaks jätkusuutlik eluviis ja läbi mullaga möllamise ja veeringe meisterdamisega mõtisklesime selle üle, miks on vaja vett säästa ja muldasid kaitsta. Natuke aitas üks animatsiooni vaatamine ka kaasa. Sest olgem ausad, me ikka suht erineval tasemel ju oma õppimisega, aga kogu päeva tegutsesime koos – esimene, teine, kolmas ja neljas klass. Õpetajatele oli see paras mõtlemisülesanne, kuidas meid kõiki ühiselt koos tegutsema panna. Nii, et keegi laua alla ei poeks ja igavusest magama ei jääks. Aga samal ajal kui õpetaja Elyna meiega tegeles, siis õpetaja Anu ja Kersti vaatlesid meid ja analüüsisid meid. Ju need õpetajad said omale ka palju teadmisi ja tähelepanekuid, mida nad nüüd ilmselt analüüsivad enne ja peale vaheaega ja ilmselt analüüsivad kevadeni välja. Aga no selleks see labor ju ongi, et meil on põnev koolipäev, kus meie teeme seda õppimise värki õpetajad saavad siis oma õpetamise värki teha.
Töölehed said ka täidetud ja olime graafikus. Korra tegelt ikka väsisime ära. Me muidu oleme ju harjunud 45min kaupa pingutama, aga täna lendas see aeg nii, et ei saanud arugi. Ei olnud mingit kella ja kusjuures, kusjuures. Meist mitte keegi ei tulnud selle pealegi, et peaks pausi tegema. Muidu koolis me ikka väga täpselt jälgime neid seiereid ja seda luksust me nüüd küll lubada ei saa, et tund pikemaks venib. Kui on kokku lepitud, et 45min, siis 45min. Aga no me ei tea, täna kuidagi lippas see tegevus nii, et ei tulnud meeldegi õpetajale märkust teha. Ise ka imestasime. Pausi me muidugi tegime, aga mingid tudengid olid meie aatriumi ära võtnud ja hakkasid mingit seminari seal läbi viima. No me pidime sellises suures avatud ruumis oma lõunat nosima ja siis muidugi tegi õpetaja Elyna jälle mingid kiired kõned ja särgid-värgid ja me olimegi mega vaatega Tallinna lahele ruumis. Kiikasime maju ja laevu ning arutlesime ladina keele üle, oma kolmnurk võileibu, õunu ja jogurtit mugides. No on ikka elu elukest 🙂 Et mida need sõnad Astra, Silva, Terra, Nova ja Mare võiks tähendada?
Kõhud punnis võis õppetöö jätkuda ja kuna me olime nii mega tublid, siis jäi meil veel 30min, et teha kiire akadeemiline ring ülikooli peal. Maja oli turvaliselt tühi, sest enamus tudengeid õpib meile ka juba tuttavas keskkonnas – Zoom. Ok-ok. Tervet linnakut me muidugi läbi ei käinud. Las midagi jääb edaspidiseks avastamiseks ka. Aga kuna õpetaja Anu on usin tudeng, siis ta viis meid ka õpikeskusega tutvuma. Noh see on selline koht, kus tudengid õpivad. Vaikuses. Ja siis seal on kohe käe-jala juures raamatukogu.
Põhimõtteliselt istud riiulite vahel ja õpid. Ei pea rändama ringi, vaid saad kohe riiulist olulise teaviku võtta ja hakata siis seda uurima. Siis me seal susside sahistades ringi liikusime ja uudistasime. Meile tundus, et meid uudistati rohkem. Meil olid ju maskid ees. Ihii.
Õpetaja Elyna saatis meid läbi BFMi koolivaheajale. See on siis Balti filmi- ja meediakooli maja. See ülikool koosneski ziljonist majast ja sildadest ja treppidest ja kaldteedest. No et ikka kõik õppima pääseks. Ja üks uus maja oli ka veel valmis saanud. Seda me siis ka uudistasime. Ladina keeles Vita maja, maakeeli maja, mis ühendabki need tudengid, kes õpivad tantsu, muusikat, sporti, kunsti ja filmi.
Oh see oli üks õpetlik päev, sest ega me siis seal laboris ainult õppinud. Kogu see tulek ja minek oli üks suur õpetlik kogemus ja õpetajad on ikka kavalad ka. Panevad kõik oma õppeained ühte päeva niiviisi kokku, et no üldse nagu ei saa aru, et õpiksid. Tegelikult ikka õppisime täiega ja väsinud olime ka ja selle vaheaja oleme ka ikka täiega ära teeninud.