Rapla maakonna Märjamaa valla 23 õpilasega Varbola algkoolis räägiti väikekoolide tähtsusest.
Arutelu korraldamise mõte ja vajadus tekkis enne käimasoleva õppeaasta algust, kui valla haridusnõuniku Raivo Heinaru moodustatud neljaliikmeline komisjon käis koolimajast koolimajja, et saada teada, kuidas on valla kuus kooli uueks õppeaastaks valmis. Pikemalt peatuti last hästi toetava õpikeskkonnaga Varbola algkoolis, mis on kõikide sekelduste, probleemide ja raskuste kiuste püsima jäänud.
SUHTUMINE JA ARUSAAMAD
Toon välja mõned üldised suundumused, millele arutelu käigus tähelepanu osutati.
Väikekoolide plussid ja miinused. Varbolas räägiti valdavalt väikekoolide plussidest. Sisendati kolleegidele optimismi, kuigi kohati tehti seda pingutatult. Ei taheta avalikult tunnistada, et väikekoole hariduselus ei armastata ning nendega tegeldakse vastumeelselt kui tülikate õppeasutustega. Olen siit-sealt kuulnud, et vallajuhid jõuavad külakoolidesse harva ning on juhtumeid, kus valla hariduskomisjon pole külakooli külastanud ja selle igapäevaellu süüvinud, aga langetab väikekoolidega seotud otsuseid.
Kui kogukonna toetus on tugev ning õpetajad võimekad, võib väikese liitklassidega algkooli säilitada. Kui see ei ole võimalik, siis on vaja korraldada õpilassõbralik paindlik transport kodust kaugel asuvasse kooli. Ei tohi tekkida olukorda, kus halvasti korraldatud õpilasliinide tõttu peab laps väga varakult kodust lahkuma ja pärast pikka sõitu ootab koolis veel kaua tundide algust. Kui kool jääb kaugeks, tuleb õpilastele korraldada transport taksoteenuse põhimõttel. Eriti algklassides õppiv väike laps ei tohi tunda end karistatuna seetõttu, et elab valla ääremaal, koolist kaugel. Ta ei ole süüdi, et tema kodukohas ei ole kooli.
Üldsuse tähelepanu on suurtel koolidel, aga väikekoolid on vajalikud paljudele lastele. On õpilasi, kellele on suure kooli õpikeskkond raskesti talutav, nad vajavad turvalisemat keskkonda ja individuaalsemat lähenemist. Hea näide on Kohila gümnaasiumi Hageri algklassid, mis on nagu väikekool suure kooli rüpes. Hageri piirkonna algklassiõpilastel on seal väga mõnus õppida ja kui Kohila valla keskuses oleva gümnaasiumi algklassides on mõni õpilane, kes ei saa suures klassis ja lärmakas koolikeskkonnas õppida, saab ta minna õppima Hagerisse. Sellega tahan öelda, et kui vähegi võimalik, tuleb hoida väikekoole suurte koolide tugikoolidena, kus individuaalset abi vajav laps saaks endale sobivas keskkonnas õppida, et ta koolitee oleks rõõmuküllasem.
Usun, et nii mõnegi vallakeskuse või linna suure kooli algklassiõpilase vanemad paneksid oma abivajava lapse väikekooli õppima, kui vald lapse kooli ja koju jõudmise õpilasele sobilikult korraldab.
Olukorras, kus maakoolides napib õpetajaid, liitklassidega põhikool kaua ei püsi. Õpetajad, kellel on maakoolis väike tunnikoormus ja kes käivad seal nagu külalislektorid, ei muretse üldjuhul kooli käekäigu pärast. Nad tulevad kooli, annavad tunnid ja lahkuvad koolimajast võimalikult kiiresti. Hiljuti kuulsin ühelt koolijuhilt, et koolis on õpetaja, kes ei osale isegi õppenõukogus, rääkimata sellest, et ta peale tunniandmise kasvõi natuke kooli heaks midagi teeks. Koolijuht peab olema rahul ja õnnelik, et tal on õpetaja, kes läheb klassi tundi andma, kuigi ta seisab õpetajana vaevalt püsti.
Väikeste külakoolide püsimajäämine ei sõltu enam ainult õpilaste arvust. Kui puuduvad kohapeal elavad õpetajad, sädeinimesed, keda saab nimetada maa soolaks, siis ei kujune külakoolist kogukonna keskust.Kui koolirahvas ei ole eredalt nähtav ning kogukonnale mitmeti vajalik, on kool hääbuv õppeasutus, mitte ei tõmba noori peresid ligi ega anna lootust. Eestimaal on kohti, kus küllaltki suures kogukonnas koolist külakeskust ei saanud ja kool suleti, kuigi sealtkandist sõidab kaugele suurde kooli väikese algkooli jagu õpilasi.
Nii mõneski vallas tegutseti jõuliselt ja sihikindlalt, et kool suletaks. Sagedasti on öeldud, et Eesti valitsuse regionaalpoliitika on vildakas ja pärsib maaelu arengut, aga tuleb tunnistada, et Eestis on ka omavalitsusi, kus valla piirides on teostatud veelgi karmimat regionaalpoliitikat, mille tulemusena on haridusvaldkond palju pureda saanud.
Kui tahame, et eluolu maakohtades paremaks muutuks, maaellu tuleks rohkem elurõõmu ja seal sagiks praegusest rohkem lapsi, peaksid poliitikud külade arengusse senisest palju enam panustama. Kindlasti on kohti, kus väike külakool vajab tegevuse jätkamiseks tuge või on vaja mõelda mõne kooli taasavamisele, et külaelu areneks ja elavneks. 80 aastat tagasi tehti ülesandeks asutada algkoole niisugusel arvul, et õpilase koolitee pikkus ei ületaks kolme kilomeetrit ja tal ei oleks vaja kasutada internaati. Selle kohustuse andis Eesti NSV hariduse rahvakomissariaat 1940/1941. õppeaastal.
Varbola koolis toimunud aruteludes öeldi mitmel korral, et on noori peresid, kes tuleksid maale elama, kui kodukoha läheduses oleks kool. Külakool ilma õpetajateta aga ei toimi. Kui Ida-Virumaal töötavatele õpetajatele tahetakse maksta lisatasu, siis arvan, et seda vajab ka liitklassidega külakooli õpetaja. Aitab temagi unarusse jäetud ääremaal hariduselu edendada.
MIDA VARBOLAS RÄÄGITI?
Varbola koolimajas tekkis arutelu õppetöö korraldusest liitklassidega koolis. Märjamaa vallavanem Merlin Suurna võrdles maakooli väikese lillepeenraga, kus pisikegi muudatus on märksa märgatavam kui suures peenras ehk valla gümnaasiumis. Haridusnõunik Raivo Heinaru aga viis jutu argisematele teemadele ja ütles, et väikekoolidel peab olema koht meie hariduselus: need on muutunud üha enam sotsiaalasutusteks. Ta juhtis tähelepanu muret tekitavale teemale: „Üldsuse huvi on pööratud suurtele koolidele. Minu soov on saada rohkem teada, milline on üldse väikekoolide osa riigi haridusmaastikul, kui oluliseks neid peetakse. Millised on väikekooli võimalused ellu jääda?“
Õdede Elo Liina Kaivo ja Liisa-Lota Kaivo ettekanne lastevanemate pingutustest väikese Harmi kooli allesjäämiseks tuletas meelde 1856. aasta Eestimaa talurahvaseadust, milles on kaheksast punktist koosnev talurahvakoolide peatükk. See algas nõudega: „Talokogodused, kus peale 300 meeste- ja naesterahva hinge on, peavad oma kuluga kooli ehitama ja ülespidama, vähemad kogodused heitko endid selle tarvis kokko.“ Harmi kooliga juhtuski nii, et vallajuhtide arvates ei olnud kogukond enam nii suur, et omaette kooli pidada, ning see muutus kolm aastat tagasi Kose gümnaasiumi Harmi õpipaigaks. Kuna seegi õpipaik tahetakse likvideerida, siis olude sunnil valmistavad lastevanemad ette õpipaiga muutmist erakooliks. Õed avaldasid arvamust, et kui tahad maal elada, siis pead kooli tegema.
LIITKLASSIDE ÕPETAJAD
Kui räägitakse väikestest maakoolidest, siis tulevad kindlasti kõneaineks liitklassid. Mina olen neisse suhtunud kõhklevalt, aga kui Tartumaal asuva, vaid kümne õpilasega Unipiha algkooli direktor Eha Jakobson neist vaimustunult ja emotsionaalselt rääkis, siis kõhklus taandus ja positiivne hoiak suurenes. Kui liitklassis on õpetaja-meister, kes seal õpetamist väga hästi valdab, siis on kõik hästi. Õpetaja Jakobsoni loengut kuulates jäi mulje, et õppimine väikeses liitklassiga maakoolis on lapsele suur rõõm ning see annab koolitee jätkamiseks palju häid oskusi ja kogemusi, mida suurest koolist ei saa. Arutelul tunnistati, et liitklassis õpetada on raske, aga huvitav väljakutse, õhinapõhine tegevus.
Liitklassidest sõltub maakooli ellujäämine, aga seal õpetamine nõuab laiapõhjalist ettevalmistust ja kogemusi. Liitklasside jaoks õpetajaid ei koolitata. Heal juhul on liitklassis õpetamine ülikoolis väga väheste tundidega valikaine. Raske on leida maakooli õpetajaid, eriti neid, kes on valmis õpetama liitklassis. Väike külakool oma ähmase tulevikuga ei ole noortele õpetajatele ligitõmbav töökoht, kus end teostada.
Kui juhtisin tähelepanu HEV-õpilastele liitklassis, tekkis mul tunne, nagu oleksin visanud kivi herilasepessa. Arvamust avaldati aktiivselt. Sellel tundlikul teemal sõna võtnud olid seisukohal, et väikest maakooli, eriti liitklassidega külakooli, ei tohi muuta erikooliks. Tunnistati, et õpetajad on jäänud käitumishäiretega laste õpetamisel üksi ega saa spetsialistide abi.
Tean endist liitklassidega maakooli, kuhu suunati suurtest koolidest käitumishäiretega ja teisi HEV-õpilasi, kelle õpetamiseks ja kasvatamiseks puudusid koolis vajalikud tingimused ja sobilikud õpetajad ning kus koolielu muutus aina pingelisemaks. Lõpuks hakkasid kogukonna lapsevanemad oma lapsi kohalikust koolist teistesse koolidesse viima. Koolis suudeti küll pingeid vähendada ja kõigi õppimistingimusi parandada, aga protsess lõppes kooli sulgemisega.
Ettekannetes ja vestlustes räägiti väikesest maakoolist kui kogukonna keskusest, kus kogu koolipere saab suure perena palju isekeskis ning koos vanemate ja külarahvaga tegutseda, õppetööd paindlikult korraldada. See võimaldab õpilastel saada palju teada kodukandi loodusest, minevikust, kultuuripärandist jne. Väike kool saab õpilast emotsionaalsemalt ja tugevamalt oma kodukandiga siduda ja tekitada lapses soovi kodukoha heaks midagi ära teha. Kui õpilane hakkab väga varakult kodust kaugel asuvas suures koolis käima, nõrgeneb tasapisi tema side kodukandi kogukonnaga.
Lähiminevikus oli periood, kus paljud väikekoolid suleti ja lapsi hakati vedama kooli kolhoosikeskuses. Lapsi oli külades rohkem kui nüüd. Kui kunagi arvati, et koolid on valla tugevad tugisambad, siis nüüdseks on paljud tugisambad juba pureda saanud, nende tähtsust on nõrgendatud või nende edaspidises vajaduses kaheldud. Väikesed kogukonnakoolid on muutunud tülikaks neile, kes hoolikalt raha loevad, sest koormavad valla eelarvet.
Üks esineja avaldas arvamust, et väikekoolid ei kao, kui on palju neist vaimustunud entusiaste. Ajakirjanduses on paraku juba avaldatud koolide nimekiri, mille uksed järgmisel õppeaastal ei avane. Arvestada tasub Varbolas osalenute ettepanekut: võiks korraldada avatud külakoolide päeva, väikekoolidel võiks olla oma katusorganisatsioon. Kindel on see, et arutelu väikekoolide teemal peab jätkuma, aga edaspidi juba haridusjuhtide, pedagoogikateadlaste ja poliitikute osavõtul.
(Artikli autor: Ants Tammar
Allikas: Õpetajate Leht )
